Eesti keel

Euroopa Rahvuslike Keeleinstitutsioonide Föderatsioon (EFNIL)

VII aastakonverents, Dublin, 4.–6. novembril 2009

Dublini deklaratsioon*

ametlike keelte ning regionaal- ja vähemuskeelte vahekorrast Euroopas

1.       Ajaloolistel, sotsiaalsetel ja poliitilistel põhjustel on keelesituatsioon Euroopa riikides väga erinev. EFNILi liikmete peamine eesmärk ELi liikmesriikide riiklike või keskasutustena on toetada oma riigi ametlikku kirjakeelt või ametlikke kirjakeeli keeleuurimise, keelekorralduse, keelematerjali talletamise ja keelepoliitika kaudu. Lisaks on neil kohustus jälgida hoolikalt keelekasutuse ja keelelise mitmekesisuse arengut oma riigis.

2.       Mõisted „vähemuskeel” ja „regionaalkeel” kannavad harilikult ideoloogilist sisu nagu ka „riigikeel”, „ametlik keel” ja paljud teised keele seisundit või staatust tähistavad mõisted (nt põliskeel, autohtoonne keel, etnilise rühma keel, vähem kasutatav keel, teine riigikeel, murre, territooriumita keel, dominante keel). Juba mõistete suur hulk viitab asjaolule, et nii keelte kui ka keelte ja ühiskonna seosed on äärmiselt keerukad. EFNIL kavatseb suurendada ühiskonna teadlikkust selliste mõistete kasutamisel ning edendada nende kasutuse täpsust ametlikes dokumentides ja keelepoliitikas.

3.       EFNIL käsitab kõiki keeli kultuuriliselt võrdväärtuslikena ja see kehtib ka vähemuskeelte kohta. EFNIL ei tee vahet põlis-, immigrant- ja vähemuskeelte vahel seoses õigusega saada neis keeltes teadmisi või neid keeli õppida. Seetõttu propageerib EFNIL võimalikult paljude keelte õpetamist koolis ning soovitab valitsustel tungivalt võtta vähemus-migrantkeelte suhtes ennetav hoiak, kaasates need õppekavadesse ja/või pakkudes võimaluse korral nendes keeltes haridust.

4.       Väljaspool emamaad elavatele või emamaata keelekogukondadele tuleks kinnitada (nt emamaaga sõlmitud kahepoolse lepinguga või emamaata kogukondade puhul vastava õigusaktiga), et riik, mille kodanikud nad on, austab ja tõepoolest hindab keelelisi õigusi. See võib parandada rahvusvahelisi suhteid, välissuhtlust ja -kaubandust.

5.       Kodanikelt eeldatakse tavaliselt teatud keele (harilikult riigi- või ametliku keele) valdamist. Kodakondsuse taotleja peab vastava keele oskust tõendama. Mõnes riigis kehtib see nõue mitmest ametlikust keelest ühe kohta. See ei tähenda, et teisi riigis kõneldavaid põliskeeli ei peaks riigi kultuuripärandi osana väärtustama. On väga murettekitav, et mõne sellise keele kõnelejaskond kahaneb viimasel ajal kiiresti. EFNIL kutsub nii valitsusi kui ka üldsust üles mõistma tunnetuslikke, ühiskondlikke, aga ka poliitilisi ja majanduslikke eeliseid, mida pakub ühiskonnale kõigi selle liikmete kaks- või mitmekeelsus.

6.       Enamikus Euroopa riikides valitseb üsna keerukas keelesituatsioon, mis usaldusväärse ja värske statistika puudumise tõttu ei pruugi alati ilmne olla. Tunnistades Euroopa sotsiaalset paljusust ja vajadust sotsiaalse ühtekuuluvuse järele, pühendub EFNIL mitmekeelse kodanikkonna edendamisele ning koostööle teiste Euroopa organisatsioonidega, et koguda ja levitada usaldusväärseid andmeid ja parimaid tavasid kõnealuses valdkonnas.