Eesti

Brüsseli keeleõppe deklaratsioon

“Wer fremde Sprachen nicht kennt, weiß nichts von seiner eigenen.”
(Kes teisi keeli ei oska, ei tea midagi omastki.) Goethe

Euroopa Rahvuslike Keeleinstitutsioonide Föderatsioon (Federation of National Institutions for Language – EFNIL) on Euroopa Liidu liik­mes­riikide tähtsaimate keeleorganisatsioonide jt keeleorganite võrgustik, mis asutati Stockholmis 2003. a. Iga EFNILi liikmesinstitutsioon on tihedasti seotud ja tegeleb oma maa keele või keelte toetamise ja edendamisega. EFNILi liikmeid ühendab veendumus, et keeled, millega nad tegelevad, moodustavad lahutamatu osa Euroopa keelelisest mitmekesisusest, olles Euroopa kultuurilise mitmekesisuse ja rikkuse alus. Et hoida ja arendada oma keeli ning edendada ELi riikide kodanike ühist Euroopa identiteeti, toetavad EFNILi liikmed mitte ainult oma riigi- või ametikeelte õppimist ja kasutamist, vaid ka teiste Euroopa keelte õppimist. Mitme keele oskamine on selgesti iga eurooplase huvides. Sihiks on võetud, et pal­judes keeltes rääkiva Euroopa kodanikkond oleks mitmekeelne. Seda eesmärki kohustuvad EFNILi liikmed toetama, lähtudes alljärgnevatest tähelepanekutest ja soovitustest:

1.

Euroopa integratsiooni edenedes, administratiivtakistuste vähenedes ja viimaks kadudes kasvab erikeelsete inimeste suhtlus. Et keele­kontaktide kasvuga toime tulla, on eluliselt tähtis arendada uusi lähenemisi, meetodeid ja keskkondi nii kirjalikuks ja suuliseks tõlkeks ning infovahenduseks paljudest keeltest kui ka võõrkeelte õpetamiseks ja õppimiseks, tugevdamaks majandus- ja kultuurivahetust ning ko­danike töö- ja haridusalast liikuvust Euroopas.

2.

Teatud erialastes, hariduslikes ja sotsiaalsetes kontekstides on Euroopas kasutusel inglise keel. Tunnustades asjaolu praktilist väärtust, peame äärmiselt oluliseks, et hoitaks, tugevdataks ja arendataks kõiki Euroopa riigi- või ametikeeli kõigis kasutusvald­kondades.

3.

Kõigil Euroopa riikide kodanikel peab olema võimalus õppida
just neid võõrkeeli, mida nad töös, ühiskonnaelus, õpinguis või enesearenduses kõige rohkem vajavad. Neil peab olema õigus omandada riiklik tunnistus, mis kinnitaks nende oskust suhelda mõnes muus kui omas keeles, ning õigus saada neile keeleoskus­tunnistustele tunnustus, mis on vajalik, asudes tööle või õppima mis tahes ELi riigis.

4.

Euroopa Liidu liikmesriikides antav haridus peab toetama suhtluse mitmekeelset laadi ning võimalusi õppida emakeele kõrval teisi keeli. Seeläbi motiveeritagu mitmes keeles suhtluspädevuse aren­damist ja kultuuridevahelise teadlikkuse kasvu.

5.

Seetõttu kutsub EFNIL Euroopa riikide valitsusi üles oma maa riigikeele või -keelte õpetuse kõrval tugevdama ja täiustama võõr­keeleõpet.

5.1

Kus vähegi võimalik, peab nii formaalne kui ka mitte­formaalne haridus pakkuma laia keelevalikut, kaasa arvatud kõik Euroopa ametikeeled.

5.2

Iga riigi alg- ja keskhariduse vähim eesmärk olgu suhtlusoskus 1+2 keeles (= emakeel pluss veel kaks keelt). Kui õpilase ema­keel ei ole vastava maa ametikeel, tuleb seda õpetada ühena kahest lisakeelest.

5.3

Peale oskuse kasutada vähemalt kaht muud keelt tuleb toetada teistegi keelte passiivset kasutust, nii et üksteist mõistetaks ka olukorras, kus igaüks räägib omas keeles.

5.4

Täiskasvanuid tuleb ergutada täiustama oma maa riigi- või ametikeel(t)e oskust ning õppima võõrkeeli. Elukestev õpe peab sisaldama ka keeleõpet. Täiskasvanute õppevõimalusi tuleb rohkendada ja parandada nii formaalses kui ka mitte­formaalses õpikeskkonnas, nii töö juures kui ka muis era- ja ühiskondlikes asutustes.

5.5

Peale kodumaise võõrkeeleõppe tuleb suurendada keeleõppe võimalusi välismaal. Eriti tuleb parandada Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise õpilas-, üliõpilas-, õpetaja- ning tööta­javahetuse administratiivtingimusi.

5.6

Muulastele (nii lastele kui ka täiskasvanuile) tuleb igas Euroopa Liidu liikmesriigis anda rohkem ja paremaid võimalusi õppida oma asukohamaa riigikeelt või -keeli ning hoida ja arendada oma emakeeleoskust.

6.

Nii riigivalitsused kui ka ELi asutused peavad toetama järjest enamate ja paremate keelevahendite ja -ressursside väljatöötamist ja tootmist, mille abil saaks tõhustada võõrkeeleõpetust. Sellised vahendid ja ressursid hõlmavad ükskeelseid, mitmekeelseid ja paralleeltekstide korpusi, leksikone, terminiandmebaase, sõnastikke, automaattõlke vahendeid ning keeleõpetuse ja iseõppimise mater­jale, mis luuakse vastavalt ühistele Euroopa standarditele. Eriline tähelepanu ja toetus peab kuuluma keeltele ja keelepaaridele, millest keelevahendite äritootmine on seni mööda vaadanud.

7.

Riikide ja Euroopa keelepoliitikate, sh keeleõpetuse ja -õppimise empiiriliseks baasiks tuleb luua Euroopa keeleseire süsteem (EKS), võib-olla laiendusena Euroopa keelepädevuse indikaatorile, mida valmistab ette Euroopa Komisjon. Keelesituatsioon muutub praegu väga kiiresti ja seda tuleb hoolikalt jälgida. EKS kujutaks endast teabesüsteemi, mis korrapäraselt kogub ja hindab andmeid keelte olukorrast ja selle muutumisest kõigis Euroopa Liidu riikides, arvestades ka võõrkeeleoskust ja võõrkeeleõpetust. EFNILi liik­mes­organisatsioonid oleksid sellise seiresüsteemi loomulikud part­nerid.

8.

EFNIL toetab Euroopa Liidu institutsioone ja Euroopa Nõukogu nende ettevõtmistes ja taotlustes hoida ja tugevdada paljukeelset Euroopat, arendades Euroopa riikide kodanike mitmekeelsust.

9.

EFNILi liikmesinstitutsioonid kohustuvad laiendama vastastikust koostööd Euroopa keelte ja Euroopa riikide keelesituatsiooni sügavamaks tundmaõppimiseks. Nõnda saavutavad nad parema ettevalmistuse, levitamaks oma riigis mõistvat ja omaksvõtvat suh­tumist Euroopa paljukeelsusse.